kirjad tulevikku

siia kaks rida pealkirja

2012-01-31T15:16:00.000+02:00

Minu poole pöördutakse viimasel ajal kõiksugu probleemidega. Küstakse nõu, uuritakse, milline lahendus oleks parim. Ma suudan neile inimestele otsa vaadata ainult tühja pilguga, mis ütleb "ignore". Ei oska enam kuidagi suhtuda nendesse igapäevastesse pseudomuredesse. Kui sa tahad teada, milles tsükloheksamiidi lahustada, siis palun, guugelda. Mul on oma elu ka. Tegelikult küll riismed sellest

tühi

2012-01-30T09:19:00.000+02:00

Miks ma välja ei maga?! Tuleb küll iga öö kohustuslikud 7-8 tundi und, aga hommikul on ikka selline tunne, et käed ja jalad kukuvad kohe-kohe otsast ära. Nii meeletu väsimus. Ei aita kohv, ei aita võimlemine ega külm vesi näkku. Totaalne väsimus. Kuidas sellest üle saada? Lihtsalt ei oska enam olla. Esmaspäevane hommik ja juba praegu on selline tunne, et vajun oimetuna põrandale. Kuidas siis veel

4,5

2012-01-27T16:20:00.001+02:00

Ma olen vist tõesti ainus, kellele meeldivad pikad sõidud. Ei ole mingit probleemi tundidekaupa bussis loksuda või lennukiga pikemaid otsi ette võtta. Pikad sõidud on lahedad. Tõenäoliselt samal põhjusel nagu üksi kodus olemine. Mõnus on rahulikult asjade üle järele mõelda, kui tead, et pead nende mõtetega 4,5 tundi kaksi olema. Saad lõpuks ometi lugeda ja uut plaati kuulata. Sööd 100km-ga

üle-ala

2012-01-19T18:15:00.002+02:00

Kurat, ei viitsi enam igasugu idiootidega jageleda. Miks ma pean cum laude magistrile kümme korda seletama, kuidas ta midagi tegema peab? Ja siis ei saa ta ka mitte sendi eest aru, miks ta neid asju teeb. Lihtsalt ei jõua kohale. Viimased päevad olen tööl stabiilselt istumisega tegelenud. Just nimelt istumisega. Sest ressursse ei ole, et miskit targemat teha. Üks asi on see, et palgad on nirud,

ebaõiglane

2012-01-19T10:44:00.000+02:00

Millal keegi minu nimega produkte hakkab müüma?? Boost my ego, people!

nipet

2012-01-17T11:07:00.001+02:00

Etsy sõltuvus on kole asi. Vaevalise 15 minutiga võid leida uskumatult palju kõiksugu vidinaid, mis panevad kiljuma "tahaaaan!".

dear diary

2012-01-17T09:22:00.002+02:00

Ma pole kunagi olnud suurem asi päevikupidaja. Olen korduvalt üritanud selle ülimat järjepidevust nõudva toiminguga algust teha, ent tulutult. Esimesed paar päeva pean vastu, kolmandal kirjutan kaks lauset ja unarusse ta jääbki. Nüüd uue aasta algusega proovisin taaskord leida endas seda kindlameelsust. Ja tuleb tunnistada, siiamaani töötab. Ehk on asi ka selles, et igav jooneline märkmik (

aga mina?

2012-01-16T11:23:00.001+02:00

Alalõpmata toimuvad kõiksugu loosimised. Küll ajakirja tellijate vahel, küll Verekeskuses doonorite hulgas, kes sedeli kasti on poetanud. Kas ma olen tõesti ainus, kes MITTE KUNAGI mitte midagi ei võida? Ei noh, kui ma tahaks seda parfüümi nii väga, siis ma läheks poodi ja ostaks. Aga põhimõtte pärast. Ma ei ole kunagi miskit võitnud. Like seriously?!

uus

2012-01-02T15:36:00.001+02:00

Seekord ei oskagi kuidagi alustada. Aastat siis. Nagu ei osanud ka eelmist lõpetada. Aega oli, aga seda viitsimist endasse vaadata ei olnud. Kuidagi tühi tunne oli. Ei toimunud möödunud aastal justkui midagi erilist. Tuli kevad, läks suvi ja algas pikk lõputu sügis. Kuskile sinna vahele mahtusid paar suvist sauna, üks hea kontsert ja pikalt põnevust jalgpalli seltsis. Aga siiski on tunne, et nagu

tali

2011-12-27T14:36:00.001+02:00

Ahoi, ristirahvas! Tagasi argipäeva. Minule tuli see rohke pesuvoltimise ja kiirnuudlitega. Miski ei ütle "argipäev" paremini kui kiirnuudlid, eksole. Trollid, kiirnuudlid, äratuskell, kiirpesu, 9gag ja kõik need toredad asjad, mis meie igapäevast rutiini ilmestavad. Õnneks ei pea vähemalt tööpostil kohal passima ja on jumalast (ülemusest) antud privileeg kaugelt teha. Tervelt aasta lõpuni. Jei!

Offline

2011-12-23T10:36:00.001+02:00

Et siis pühad, jah? Et ka mina võtan end nüüd paariks päevaks vabaks ja netiahelatest lahti, soovin kõigile rahulikke ja rõõmsaid jõulupühi! Eks juba aasta kokkuvõtete koostamisel näeme :)

mulle?

2011-12-20T13:54:00.000+02:00

Vahetevahel võib ju olla pinnapealne ja materiaalne, eksole? Jõulud ei ole minu jaoks juba ammu olulised kingituste saamise eesmärgil. Üldse olen viimasel ajal väga vähe mõelnud sellele, mida kõige endale soetada tahaks/vajaks. Aga mõnikord ju võib? Mida mina siis sooviks... No praegu näiteks oleks mul tarvis uut telefoni, sest käesoleval ei tööta juba üsna mitu klahvi. Miks mitte ei võiks see

da f...

2011-12-19T10:21:00.001+02:00

Miks lund ei saja?! Ilma lumeta on väga raske jõulu südamesse lasta. Eriti kui pidevalt ladistab vihma sadada. Masendav. Raekoja platsis oli ka siuke tunne, et keegi loll on miski puu septembris linna tassinud. Tohmanid.Lumepuuduse juures on üks kole mure veel. Nimelt väga pime on. Nagu ikka väga pime. Viimase paari aasta vältel pole seda eriti täheldanud, kuna siis oli pidevalt paks valge vaip

ood kohvile

2011-12-16T08:58:00.000+02:00

Ma ei lähe ilma kohvita käima! Nagu päriselt! Kolmapäeva hommikul olin just oma mõnusalt aromaatse hommikukohvi kruusi kallanud, kui nägin selle kohutavat reaktsiooni piimaga. Ise võite arvata, mis juhtus. "Täna tuleb sitt päev." Oli minu kommentaar. Ja tuli ka. Kuna ma pole siiani suutnud uut piima osta, olen juba kolmandat hommikut ilma kohvita. Ja see on õudne! Terve tee tööjuurde olen nagu

üks

2011-12-14T12:02:00.002+02:00

Seekord tahaksin natuke rääkida sellisest asjast nagu ainsa lapse sündroom. Ma ei ole seda täheldanud mitte ainult enda puhul, vaid ka paljude tuttavate juhul, kes on samuti kasvanud õdede-vendadeta või kelle on nendega suur vanusevahe. Üksikud lapsed kasvavad teistmoodi inimesteks. Ja vastab tõele, et takes one to know one. - "Sa oled vist ainus laps, jah?" - "Olen küll. Kust sa seda

meele heide

2011-12-13T09:48:00.001+02:00

Oeh, kühvliga motivatsiooni paluks! Eile just istusime naistega ja halasime - arst, pangandustöötaja ja teadlane - Eesti eliit. Kes on elus pettunud? Kolm kätt tõusis. No ei oleks arvanud, et ka kahekümnekuueselt on kõik nii sitt. Elus puudub igasugune siht ja suund. Üks tahab ära metsa kolida, teine vaevleb 10 aastat kroonilises depressioonis. Õnneks on kolmas paadunud optimist. No ei ole see

meeltest

2011-11-23T13:31:00.001+02:00

PÖFFi raames sai ära vaadatud film "Perfect sense", mis lühidalt räägib sellest, kuidas inimkond oma meeled kaotab ja maailm selle tulemusena otsa saab. Läheb haistmine, järgmisena maitsemeel, edasi juba kuulmine ja kõige tipuks nägemine. Üsnagi mõtlemapanev - millest kõigest on võimalik ilma jääda, kui ühtäkki ei tunne enam maitset või ei kuule liiklusmüra. Tegemist on üsnagi sügavamõttelise ja

varane jõulukink iseendale...

2011-11-18T11:19:00.001+02:00

veel puudu

2011-11-17T12:08:00.001+02:00

Niih, isiklik PÖFFikava hakkab vaikselt ilmet võtma. Terve posu pileteid juba soetatud, paarile seansile veel kaaslased puudu. Niisiis, kui keegi pole leidnud kaaskannatajat järgnevatele seanssidele:- Armastuses süüdi, esmaspäev 28.11 kell 18.30, Artis1- Jiro Unistab Sushist, neljapäev 24.11 kell 17.00, Sõprus- Jumal, hoia mu kingi, teisipäev 22.11 kell 16.30, Artis2siis võib täitsa julgesti

soe

2011-11-15T15:07:00.001+02:00

Kuradi soe on. +7C novembri keskel on ilmselgelt liiga soe. Mul ei ole midagi selga panna - suvistes riietes on külm, ent talvevarustuses kuumenen üle. Tavaliselt on sellist ebamäärase temperatuuriga aega nii paar nädalat, ent sel aastal sisuliselt kaks ja pool kuud. Ebanormaalne. Väga pime. Tuleks lumi maha, oleks valgem. Aga ei saa, sest on liiga soe!Vihkan pimedat aega. Hommikul lähed, on pime

Eesti vs Iirimaa, ehk poolteist tundi taeva ja põrgu vahel

2011-11-11T09:37:00.001+02:00

Whoa! Game night! Wippii!!!Juba hommikul olen nii sinine ja must ja valge kui vähegi võimalik. Sest täna see juhtub - Eesti koondis mängib Iirimaaga esimese kahest ajaloo olulisemast matšist ehk siis täna on EURO2012 play offi kohtumine siinsamas Lillekülas. Nii kaugele jõudmine on olnud lõputute joppamiste seeria. Jumal on päris kindlasti eestlane. Tänu asjade erakordselt heale kokkulangemisele

aga tegelikult...

2011-11-10T15:46:00.000+02:00

On illusioonid ja on tegelikkus. Näide: Illusioon. Kunagi kujutasin ette, et minu tuleviku töölaud võiks välja näha selline: Tegelikkus: Unistasin, et võiksin valida hommikul riideid: Ja välja näha: Tegelikkuses tuleb valik teha aga siit: Ja tulemus on ligilähedaselt: Moraal: illusioonide loomine garanteerib hilisema pettumise.

kaaamos

2011-11-07T11:24:00.001+02:00

Mõnikord ei ole ikka üldse pauerit. Nii tühjaks pigistatud. Paar viimast nädalat vahelduva eduga 7AM tööle liikunud ja terve päev madistanud. Mitte et need ületunnid kuhugi kirja läheksid. Väike patsutus õlale, et "you're doing a great job!" ja ongi kõik. Aga paraku ei aita see kuidagi totaalset energiavaegust leevendada.Lihtsalt ei jaksa. Terve nädalavahetuse magasin otseses mõttes maha. Kassid

ootuses

2011-11-01T09:48:00.001+02:00

Igal aastal kuskil oktoobri teises pooles tuleb väike ärevus sisse ja ega ta enne ära ei kao, kui kava käes on ja terve posu filme välja valitud. Ma vaatan palju filme. Nagu väga palju. Plazas ammu guru-staatuses, Sõpruses vana tuttav, Artis pole ka võõraks jäänud. Lisaks sellele muidugi kodusel ekraanil linastuv kraam. Väga palju filme...PÖFFi jaoks tahaks tegelikult puhkuse võtta. Saaks asja

the best kind of jewellery

2011-10-28T11:24:00.001+03:00

Seekord otsustasin rääkida juustest. Mul on nendega terve elu üks igavene teema olnud. Alustame siis päris algusest. Kui mina pisike olin, siis mulle ei teinud ema kunagi patse. Kui emps oli ca 12-aastane lõikas ta oma pikad patsid ära ja on nüüd juba oma 50 aastat täpselt sellesama lühikese soenguga. Juuksuris on ta poolsajandi vältel käinud umbes-täpselt ühe korra. Oli tarvis kuskile pulma

kehadest ja massidest

2011-10-21T13:00:00.001+03:00

Saage üle sellest kehamassiindeksist juba! Jälle on kuskil nupuke, et naised on ülekaalus, suuremal osal KMI üle soovitatava piiri, mis on normaalkaalu jaoks 25. Sellest, milline peaks normaalse ja terve naise keha rasvaprotsent olema, see ei leia kuskil kajastust. Urrr! Jah, mina olen see, kelle KMI on 25,1. Ehk siis mina olengi see ülekaaluline naine, keda peaksid painama sada erinevat

make peace

2011-10-13T15:57:00.001+03:00

Peaks vist oma kehaga rahu tegema. Ja lihtsalt leppima, et ta on just selline nagu ta on. Selline, mis võtab kaalus juurde ka siis kui trenni teha ja porgandeid süüa. On tohman, aga vähemalt oma. Ma lihtsalt ei jaksa enam sellepärast stressata. Fain, olen jah veidi ümmargune, aga mul on tõesti kopp ees sellest, et mul on masendus, kuna olen paks ja olen paks, sest olen masenduses. Vot see on

aknast

2011-10-07T13:19:00.001+03:00

Mul on aken. Tööjuures. Selline kitsas ja kõrge aken, millest näen tegelikult ainult vastasmaja seina, aga ikkagi aken. Tegelikult mulle paistab sealt veel suur tornkraana ja tervelt neli kõrvalmaja akent. Enamasti kasutan akent enese masendamiseks, kuna näen sealt iga jumala päev, kuidas enne lõunale minekut hakkab vihma sadama. Tegelikult on see aken eriline aga hoopis muul põhjusel. Nimelt,

1955 - 2011

2011-10-06T15:40:00.001+03:00

2011-09-30T12:58:00.000+03:00

Oeh, praegu tahaks küll kuskil oliivipuu varjus vedeleda. Mäletan, kui selle pildi tegin. Nii soe ja vaikne oli. Kuskil kolkakülas künka otsas. Nüüd oleks just midagi sellist tarvis. Või siis seda: Hädapärast kõlbaks see ka: Nõ vähemalt üks nendest võiks olla. Siis oleks enam-vähem. Just.

0,75 m2 igavust

2011-09-27T12:23:00.001+03:00

Eile tegin eepilise vea. Üle saja aasta proovisin taaskord rühmatreeningut. Miksmiksmiks ei võinud ma enne siitsamast blogist lugeda meeldetuletust endale, et neverever ära mine rühmatreeningusse!? Õudne, lihtsalt katastroofiline. Ma pole end üle väga pika aja nii halvasti tundnud. Mis mõnu saab treeningust, kus sul on 0,75 m2 põrandapinda, tasutaks mängib räige träna ja treener röögib nagu 3-

12 arvamust

2011-09-20T14:40:00.001+03:00

Mul on tavaks obsessida. Võtan mingi mõtte pähe ja enam ta ära ei lähe. Olgu selleks siis mingi uue vidina hankimine, paar saapaid või maraton. Nüüd planeerin järgmiseks suveks puhkust (sest noh, teadagi, mis varase linnukese kohta öeldakse ja mis siin hallis sügises ikka paremat teha kui päikselisest Itaaliast fantaseerida). Jap, Itaaliasse minek. Jälle. Juhhei! Kuidas see obsessimisega seoses

first date

2011-09-19T14:46:00.001+03:00

Ma vihkan kohtinguid. Kui enne saatuslikku väljaskäimist on kõik normaalne ja isegi põnev, siis esimene kohting rikub alati asja ära. Ma olen väga halb esimene kohting. Ja seetõttu enamasti teist ei järgne. Enamasti on nii, et noormees viib neiu kinno või kohvikusse, siis jalutatakse natuke ja tehakse muid Hollywoodi noortefilmidest tuttavaid tegevusi. Võib-olla need filmid ongi põhjus, miks

naised saunas rääkisid

2011-09-08T13:16:00.001+03:00

Miks, oh miks, pidid nad rääkima?! Rääkima meigist ja suhetest ja kõrvalt panemisest ja veel meigist ja kaalulangetusnippidest ja pediküürist ja porgandite aurutamisest ja kurat teab millest veel. Miks nad pidid rääkima? Terve fucking aja! Ma pean vist edaspidi meeste riietusruumi kasutama hakkama. Sest nagu olen korduvalt maininud - mulle meeldib vaikus ja rahu. Ja seda ma naiste garderoobist ei

classy as f...

2011-09-06T16:00:00.001+03:00

ma tean seda tunnet...

below average

2011-09-06T15:33:00.004+03:00

Iga inimene on milleski andekas. Kõigil on miski, mida nad hästi oskavad. Olgu see siis looduse poolt antud talent või pika harjutamise tulemusena omandatud oskus. Praegu tundub mulle, et mina ei ole mitte milleski hea. Sakin absoluutselt kõiges, mida ma teen. Varasemalt olin vähemalt tark ja õppisin hästi, nüüd tunnen end iga päevaga üha rumalamana. Lisaks tööalasele imemisele puuduvad mul ka

kuningriik või asi

2011-09-02T11:40:00.004+03:00

Vaevu jõuavad ilmad paar kraadi jahedamaks minna, kui mina poogin endale külge mingi kahtlast päritolu tõve. No tegelikult ei ole see päritolu nii kahtlane ühti - mingite hiinlaste käest raudselt. Käi veel, raisk, rahvusvahelistel üritustel. Nüüd julgen öelda, et sügishooaeg on ametlikult alanud. Aga kodus on hea olla. Seda avastad ikka siis, kui saad vaikuses ja rahus tekiall vedeleda. Teed

Damn it! I wanna feel like a freaking lady!

2011-08-27T19:53:00.003+03:00

Jah, olen küll karm mutt ja hindan ennekõike praktilisust ja eelistan loogilist käitumist impulsiivsele, ent mõnikord tahan ka mina suuri romantilisi žeste ja imalana näivaid tundeavaldusi. Mõnikord tahan ka mina tunda end naisena, tunda end ihaldatuna ja miks mitte ka seksuaalse objektina. Jah, ka mina tahan lilli ja komme ja tähelepanu ja ilusaid asju. Ka mina tahan, et mind märgataks.

usaldusest ja kontrollimisest ja punasest nöörist

2011-08-24T16:02:00.002+03:00

Olen vahelduse mõttes igasugu jura lugenud. Igavusest. Ajakirju ja blogisid ja foorumeid ja...the lot. Isegi selline ex-kvaliteetväljaanne nagu Postimees kajastab nõnnasugust jura. Ehk siis - petmine. Ma ei ole sellest kunagi miskit arvanud, sest pole olnud kumbki osapool. Ei ole mina vasemalle pannud, ega ka paarimees (teadaolevalt). Ja siis ma hakkasin mõtlema - kas ma annan liiga palju

ideid kodumaise toote rahvusvaheliseks müügiks

2011-08-24T11:19:00.001+03:00

Tihti kohtame slõuganeid, mis ei kirjelda toodet eriti täpselt, või siis on lausa eksitavad. Eriti kehtib see muidugi erinevate tehnika- ja kosmeetikavidinate kohta. Tegelikult peaksid turundusinimesed aga rohkem oma tootesse süüvima ja niimoodi õige lahenduseni jõudma. Õige lahendus on siis see, mis a) ei peta tarbijat ja tema ootusi/lootusi, ning b) kutsub konkreetset toodet ostma. Sai siin

ikka katki

2011-08-18T13:23:00.001+03:00

Ma olen viimased paar nädalat vist iga päev töinanud. Üleeilne oli muidugi tase - lahistasin trennis nutta, tund aega jutti. Higistamise asemel väljutasin soolasid pisarakanalite kaudu. Hakkasin siin mõtlema, et miks ma asjadest üle ei saa, miks kogu aeg nii valus on. Paaritunnise voodis vesistamise lõpuks jõudsin järeldusele, et kogu see jura mõjub mulle nii rängalt seetõttu, et ma olen väga

poppp

2011-08-17T11:26:00.001+03:00

Praegu on selline tunne, et hirmsasti tahaks poppi teha. No vot ei viitsi tööl olla, tahaks puhata ja mängida ja ulakust teha. Nii on. Ehk ei pane keegi tähele, kui ma mingi hetk püsti tõusen ja minema jalutan? Äkki ei teagi keegi, kes ma selline olen ja mida ma teen, ja seega ei saa ka minust puudust tunda? On ju ikka ja alati nii, et kui käitud väga nahaalselt, ei oska keegi miskit kahtlustada.

vässu. kõigest.

2011-08-16T11:04:00.000+03:00

Kuidas saada üle väsimusest? Ärkan, olen väsinud. Jõuan tööle, väsinud. Trennis ei jaksa, sest väsinud. Jõuan koju, vajun voodisse - väsinud. Täiesti lootusetu. Ei oska asja kuidagi parandada ka. Vitamiine juba söön, unetunnid tiksuvad ka täis. Mida veel?Tõenäoliselt on asi lihtsalt selles, et mul puudub hetkel igasugune motivatsioon elada. Ei ole miskit oodata, ei ole kuhugi püüelda. Täiesti

millest ma nüüd rääkida tahtsingi...

2011-08-15T12:03:00.001+03:00

Miskipärast on nii, et jõuan vaid paar päeva puhkuselt tagasi igapäevases argikeskkonnas olla, kui juba tunnen end totaalselt ja kõikehõlmavalt väsinuna. Kohe, kui sisenen harjumispärasesse rutiini töö-trenn-uni, kaob igasugune eluisu ja motivatsioon hingata. Puhkus, mida olin terve aasta pingsalt oodanud ja desktopile vastava count down jubina paigaldanud, tundub nii kauge minevikuna, et

reisiväsimus/tüdimus

2011-07-30T18:36:00.003+03:00

Reisimisega on vist nagu suitsetamisega. Kui tõmbad järjest terve paki ära, võtab pikaks ajaks igasuguse isu ära. Vaevu jõuan lahti pakkida, kui on tarvis taaskord kogu oma träni kohvrisse või seljakotti toppida ja vedelikud kilekotti mahutada.Mõtled küll, et oh, reisida on äge, näeb igasugu asju ja misiganes. Tegelikult õpid selle tulemusena lihtsalt veel rohkem oma igapäevast elukeskkonda

when i was 13

2011-07-10T19:28:00.000+03:00

Tegelikult tahtsin natuke mehi kiruda. Nad on ikka kohutavalt silmakirjalikud. Jaajaa, naine peab ikka loomulik olema ja kurvi peab olema ja niisama tore. Eksole. Tegelikult on nende ideaaliks aga ikka see:varastatud õhtulehestMasendav. Lihtsalt masendav. Aga mis sa ikka teed, mehed jäävad alati 13-aastasteks poisteks, kellele meeldivad arvutimängud, püssid, vettehüpped, võimsad autod ja litsi

neljapäev

2011-07-07T13:55:00.000+03:00

Olen vaimselt sama stabiilne kui kaerahelbepuder. Tead ju küll- kui keema läheb, siis hakkavad mullid pinnale kerkima ja lähevad põmaki katki. Vot just selline tunne mul ongi. Kui juba üks mull tuleb, tõmbab ta ahelreaktsioonina ka teised kaasa. Kui üks halb mälestus või emotsioon pinnale kerkib, kutsub see esile kogu ülejäänud allasurutud pasa. Olen aastate jooksul piisavalt emotsionaalseid

Dave'ist ja koduigatsusest ja muudest järeldustest

2011-07-01T11:50:00.003+03:00

Kui nüüd päris aus olla, siis mina ei oskagi ajateljel täpselt paika panna, mis hetkel ma Foo Fightersi andunud kuulajaks hakkasin. No ütleme, et aasta siis oli 99. Igatahes, vaadanud ära doki 'Back and Forth' (mis on ilma bändi fännamatagi hea film) ja kuulanud ribadeks nende uue plaadi 'Wasting Light' (mis on ilma bändi fännamatagi hea plaat) koitis ka minul kauaoodatud õnnis hetk. Kontsert. Ja

üksik sokk

2011-06-19T15:55:00.003+03:00

Tead küll- paned pesu kuivama ja kausi põhja jääb üks sokk. Kuna kõik muu tavaar on juba rippumas, siis järelikult on sokk üksi, ilma paariliseta. Siinkohal on vist normaalne mõelda, et mis siis sest teisest sai- sokid ju käivad paarikaupa. Üldine arvamus ütleb, et inimestega peaks samamoodi olema. Paarikaupa. Alles ma rääkisin siin, et mina ei usu, et kõigist meist peaks ühel hetkel saama

vesi

2011-06-18T14:40:00.002+03:00

See tuleb lakkamata ninast ja silmadest. Hingata ei saa, silmad on punased, käed ja jalad paistes. Kevad on. Allergikute lemmikaastaaeg. Nii ka minul. Mai keskpaigast juuli alguseni on elu ikka räige piin. Suht nõme on suvalisel hetkel avastada, et kurat, õhku ei saa enam. Ja ravimid ei tööta. Võtan üpriski suures kontsentratsioonis retseptiravimeid ja need ei vähenda mitte üks teps mu piina.

500

2011-05-23T14:18:00.001+03:00

Nonii, Maijooksu kõrvale kastikesse võib käesolevaga linnukese panna. Oli, mis ta oli, aga vähemalt on ta läbi. Ei, muidu oli täitsa talutav ja kohati isegi lõbus, aga suutsin enda peale ikka põhjalikult vihastada ka. Mina, kes ma vihkan jooksmist, suutsin 7st kilomeetrist pea 6 joosta (!) ja siis 500 meetrit enne lõppu, kui juba finišijoon kenasti kätte paistis, hakkas mul niimoodi pistma, et

18-55

2011-05-20T11:30:00.001+03:00

Viimase paari päevaga olen saanud kinnitust kahele tõsiasjale: esiteks, mulle ikka üldse ei meeldi lapsed, ja teiseks, mind ikka väga erutavad objektiivid. Mmmm, värske objektiivi lõhn, kui see esimest korda karbist välja päästa. Aga siis lähemalt. No ei teki minus seda tunnet, et lapsed on nunnud ja nii väga tahaks endale ka. Pigem kutsuvad nad minus esile tungi suvalises suunas jooksu pista.

big apple red

2011-05-06T10:34:00.002+03:00

On toon, millega võõpasin just oma küüned üle. Redefineerib punase. Ega keegi ei vaevu su ellu särtsu tooma, kui sa sellega ise algust ei tee. Punane on agressiivsuse värv. Võib-olla on aeg ka seda oma ellu tuua. Enda eest rohkem seisma, ülekohtuga mitte nõustuma ja tegema seda, mis endale kasulik on. Üritama ise vahelduseks õnnelik olla. Vahelduseks. Aga kuidas seda teha, kui sa ei tea, mis sind

raisates valgust

2011-05-03T12:41:00.001+03:00

Kevad ei ole mulle sel korral mõjunud nagu oodatud. Igal aastal on samal ajal ikka asjad paremusepoole pöördunud, ent käesoleval kevadel ei kipu nad mitte sinnapoole kiskuma. Olen äärmiselt kurnatud. Ja seda enamasti iseenda süül. Sunnin end pidevalt tegema asju, milleks mul jõudu ja tahet ei ole. Miks? Sest alternatiiviks oleks lihtsalt voodis vedelemine. Lootsin, et end selliselt piitsutades

back and forth

2011-04-25T15:17:00.001+03:00

nädala viimane kolmapäev

2011-04-20T08:15:00.000+03:00

Florence and The Machine - Cosmic Love (Slick Werk Remix) by Slick Werk

kodujuust

2011-04-19T12:37:00.000+03:00

Eilsele halamisele tuleb täna lisa. Ehk siis – ma olen lihtsalt väsinud sellest, et mul ei ole raha, kuigi mu sissetulek on kõva Eesti keskmine. See aga vajub musta mutiauku. Just nii võib seda kirjeldada, kuna hetkel, mil palk mu arvele laekub, jaotub see sujuvalt ära. Eelnevate perioodide maksmata arved on vist raamatupidamislik termin. Ja nõndaviisi eladki. Vaesuses. Veel ähmaselt mäletan seda

puudus

2011-04-18T20:52:00.002+03:00

Mul on kõik sitt. Totaalne saast, mis ei kannata absoluutselt kriitikat. Ja see ajab mind närvi, sest ma ei saa asja mitte kuidagi parandada. Niisiis, kõik, mis on sitt:- Kui vanasti kuulus minu fotovarustusse muuhulgas näiteks D3, siis praegu on kohutavalt raske leppida 18-55 kit objega... Tahaks mõistlikku 300 või 500mm. Ja makrost ma üldse ei räägigi. Oeh, isu võtab ära, kui see mõnikord

"peab"

2011-03-18T11:44:00.003+02:00

Ma olen niiiii läbi põlenud. Isegi nädalavahetuseks tegevuste plaanimine tekitab meeletut stressi. Google kalender täitub jälle värviliste mummukestega. Iga ärkveloldud hetk on mummuga tähistatud. Ja need kõik tähistavad mingeid tegevusi. Enamasti siis kategoorias "peab", mitte "võib" või "tahan". Täna on reede ja mul ei ole sellist tunnet, et kohe tuleb kaks puhkepäeva. Tõsi, need on kaks päeva,

soovilaul

2011-03-04T14:02:00.002+02:00

Küsite? Saate. Tellimuse peale ikka.Ütleks lausa, et märk kõrgematelt jõududelt. Olen nimelt väga puntras ja ei suuda ühtegi mõistlikku lahtiharutamismeetodit rakendada. Ühtäkki tuli meelde, et kunagi ma ju kirjutasin kogu selle saasta endast välja. Ja see aitas. Miks siis mitte nüüd? Kõva 20 minutit hiljem saabub siiasamma varjusurmas virelenud ajaveebi kommentaar. Aitäh sulle, kesiganes. Võtsin

vanad ja uued algused

2011-01-09T13:02:00.004+02:00

Aastavahetuse kanti on mul alati kombeks meenutada möödunud aja juhtumisi ning planeerida tulevasi toimetusi. Seekord pole ma eriti jõudnud kumbagi teha. Niisiis. Lõppenud aasta oli võrdlemisi sündmuste rohke. Linnukese sai kirja ka kohustuslik kolimine. Loodetavasti ei ole vaja seda jura alanud aastal ette võtta. Ei jaksaks enam. Eelmisel aastal suutsin võrdlemisi palju korda saata, ent kõige

tagasi allika juurde

2010-12-16T12:59:00.001+02:00

Niisiis. Üle pika aja. Päris mitmel korral on olnud tahtmist kirjutada, et pole lihtsalt võimalust leidnud. Ajalist ega tehnilist. Nüüd otsustasin end lihtsalt käsile võtta. Kaua võib, noh. Mul on ikka tavaks olnud kirjutada oma pisikestest kriisidest. Ei tee ka seekord erandit. Viimase poole aastaga olen jäänud kuidagi nõrgaks. Pehmeks. Minus ei ole enam seda teravust ja tahet. Olen üsna paljust

pühapäevaks

2010-10-24T13:12:00.001+03:00

worthy of me...

2010-10-17T11:17:00.004+03:00

Vau, ületöötamine tapab ikka suht kiiresti. Mul on tavaks end ribadeks tõmmata, aga seekord olen saavutanud täiesti enneolematu taseme. Keskmine itaallane oleks juba ammu surnud. Trenni ei jõua juba teist nädalat, külmkapis valitseb tühjus, sest poodi ei satu ka. Magamine on privileeg, mitte õigus. Hobid on ammugi unarusse jäänud.Pidev pingutamine ja tusatsemine on viinud ka selleni, et olen

omad

2010-10-09T12:31:00.003+03:00

Oeh, meelest oli jõudnud minna, kui hea on spordipubis vutti vaadata. See elamus jääb ainult sammukese maha staadionimelust. Eriti väärt on kogemus muidugi siis, kui satud vaatama Eesti rahvuskoondise mängu, mille nad ka võidavad. Eilne Serbia vs Eesti oli üks nendest ülimarudest pubiõhtutest. Majas polnud ühtegi vaba tooli, vähemalt pooltel inimestel seljas/kaelas õige atribuutika, hümni kuulati

paratamatuse paanikad

2010-10-06T21:24:00.003+03:00

Pisikesed paranoiad. Mul on nimelt erakordne anne inimesi lugeda. Suudan neilt mingeid seletamatuid teid pidi infot välja imeda. Enamasti siis selle kohta, mida nad hetkel tunnevad. Ja päris kurbnaljakas on tajuda, et keegi sind vihkab. Eriti veider on hoomata, et keegi on Härrast hullult sisse võetud. Funny shit, really. Ja vihkab mind, kuna ma olen Härraga koos. Seda kõike saatmas, muidugi,

vaenlase magus lähedus

2010-09-29T21:52:00.001+03:00

Mingi tohman ütles kuskil kunagi, et ’keep your friends close and your enemies closer’. Kui varem kõlas see lihtsalt ühena paljudest mõtteteradest, siis nüüd olen hakanud selle sügavama sisu üle pikemalt juurdlema. Ka minu jaoks on saabunud aeg, kui tuleb hakata end vaenlastega ümbritsema. Tuleb neile külje alla pugeda ja oma käpa all hoida. Sest miski ei hoia neid paremini sinu võimu all kui

külaline

2010-09-15T20:44:00.002+03:00

Mõnikord on tunne, et ma ei kuulu siia. Tunne, et olen oma kodus külaline. Ma ei saa teha seda, mida tahan. Pean lihtsalt kohanema või kannatama. Vaatama telekast sitta või minema pool 9 magama. Kuulama Paramore'i või kaduma pooleks tunniks dušialla. Millegipärast tundub, et mina olen ainus, kes peab asjadest loobuma. Jätma kõrvale oma kolmapäevaõhtused seriaalid ja istuma voodis seltsiks truud

sügissürr

2010-09-11T18:25:00.002+03:00

Blah. Sügis. Iga-aastane häda ja viletsus. Täiesti ebareaalselt masendav on vaadata, kuidas vihma krabistab ja köögiaknast üha rohkem kollaseid vahtralehti paistab. Õudne. Varsti lisandub sellele veel pimedus ja kõle tuul, mis totaalse kaamose kaasa toovad. Mõni ime, et meie laiuskraadidel inimesed stabiilses masenduses on. Tahaks ainult pleedi ja mett ja villaseid sokke ja... kodus olla. Mitte

ainult tähtsad mured

2010-09-05T20:10:00.003+03:00

Vau, ma olen viimasel ajal ikka väga depressiivselt kirjutanud. Aga eks see ole ka harjumus oma negatiivset siin välja elada. Ja eks ole ka põhjust olnud. Lihtsalt kõik kippus valesti minema. Nii ametialaselt kui eraeluliselt. Eriti siis viimast.Tuleb aga tunnistada, et asjad hakkavad vaikselt paika loksuma. Esiteks juba sellepärast, et mu vanemad hakkavad mõistusele tulema. Ja lepivad Härra

ISO 19:2001

2010-08-27T20:34:00.003+03:00

Millalgi jupp aega tagasi lugesin raamatut "Eat Pray Love" ja ei saanud sellest aru. Mismõttes igal öösel vannitoas nutmas käia? Saa üle, eksole? Nüüd olen ise samas seisus. Kõik tundub justkui hästi olevat, ent ma ei ela enda elu. Ma ei ela seda elu, mida mina tahan elada. Olen saanud selleks inimeseks, kes elab ühiskonna standardite järgi. Väikelaen, elukaaslane, korter vaikses elamurajoonis.

oleks

2010-08-26T22:07:00.003+03:00

Mis oleks, kui...Elus saabub momente, mil vaatad tagasi ja mõtled läbi sündmused, mis tõid su käesoleva hetkeni. Ja siis hakkad mõtlema, mis oleks saanud, kui oleksid teisiti otsustanud. Kasvõi pisikesed asjad. Millist elu sa siis elaksid? Kes oleksid su sõbrad? Milline palganumber? Kust sellised mõtted tulevad? Mis need esile kutsub? Eks ikka see tunne, et miskit on elus puudu. Tunned endas

insomnia

2010-08-14T03:10:00.003+03:00

Meeleheide on vist selle asja nimi? Ma ei saa magada. Kell on 3.10 ja ma lähen kohe hulluks. Ei jaksa enam. Keha ja vaim on lootusetult väsinud, ent ma ei saa uinuda. Sest see on nii kehale kui vaimule keeruline. Täiesti lootusetu. Bipolaarsuse uus tase. Olen saanud juurde uue trigeri, mis ainsa hetkega teeb üsnagi normaalsest minust kaootilise sasipuntra. See on meeletult väsitav, kui iga jumala

kolme kuuga vaalaks

2010-08-05T15:42:00.002+03:00

Olgu siis juba alguses mainitud, et ma ei ole titeootel. Olen lihtsalt meeletult kaalus juurde võtnud. Umbes 3 kuuga on lisandunud 5,1 kilo! Ma ei oska sõnadesse panna, mis tundeid see number minus tekitab. Rasedad ei võta ka nii kiiresti nii palju juurde. Enesetunne on täiesti kohutav. Mõtlen välja vabandusi, miks mitte jooksma minna, kuigi tegelikult on mul lihtsalt nii kohutavalt raske olla,

SfääR ehk hetk vahelduseks

2010-08-04T15:57:00.002+03:00

Sattusin täna ühe väga vana ja väga hea sõbraga kokku. Mõlemal juhtus olema ka sama eesmärk- kuskil kesklinna piirkonnas midagi head põske pista. Tundub lihtne, eksole? Ei tohiks nagu kitsa valiku üle just kurta? Siiski kipub ikka nii olema, et proovid mõne uue koha ära ja proovimiseks see jääbki. Teist korda tagasi just väga ei kipu. Nii piirdubki valik tavaliselt 2-3 söögikohaga. Nüüd võib

otsetee minuni

2010-08-02T12:20:00.003+03:00

Anda või mitte anda- selles on küsimus. Enamus lähedalseisvaid isikuid teavad, et mul on blogi, ent ainult paar üksikut neist teab selle täpset asukohta. Ja need on vist ka ära unustanud. Ei saa öelda, et ma seda kiivalt varjanud olen, kuid siiski eelistan mitte segada reaalmaailma sellega, mida ma siin kirjutan. Paralleeltasandid või midagi taolist. Mul ei ole vaja, et mõni sõber helistab mulle

mis vähegi Lätti võib minna...

2010-07-24T17:31:00.004+03:00

Fuck fail. Kogu see meet the parents teema osutus katastroofiks. Nagu oli ka arvata. Mu ema suhtus pehmelt öeldes leigelt. Kui nüüd päris aus olla, siis olnud kõva 5 minutit mu uues korteris mossis näoga ringi vaadanud, ütles ta virilalt "lähme nüüd minema". Isa oli lihtsalt tuimus ise. Oleme ausad- ema vihkab Härrat! Vihkab, ilma et temast midagigi teaks. Vihkab tema eksistentsi. Ja sellepärast

meet the fockers

2010-07-22T20:27:00.002+03:00

Igas suhtes saabub varem või hiljem hetk, kui tuleb kohtuda vastaspoole vanematega. Vääääga skeeri. Miks? Sest mul on kalduvus inimestele mitte meeldida. Ja see on väga-väga paha, kui kordki tuleks tõesti kasuks kasvõi natukenegi meeldida. Eksole. Kuigi nad nagunii vihkavad mu eksistentsi. Kui nüüd päris aus olla, siis mind vist ei vihata nii palju kui Härrat. Kui emale teada andsin, et nüüd on

my life in a box, vol. 5

2010-07-21T16:24:00.005+03:00

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, eksole? Väga hea. Sest mulle tundub, et olen selles edetabelis võrdlemisi kõrgel positsioonil. Et mitte öelda suveräänne liider. Tavalisel teisipäeval on sellest ehk raske aru saada, ent kõik saab selgeks, kui on taaskord tarvis kolida. Mul on uskumatult palju tavaari! Toas olles pole seda eriti näha, kuid peale kolme tundi rahmeldamist täitus esik

palju vett merre...

2010-07-17T19:34:00.002+03:00

Kuuldused minu surmast on enneaegsed. Võtsin lihtsalt palgata puhkuse. Et reaaleluga natuke põhjalikumalt tegeleda. Ja selles on toimunud pöördelised sündmused. Millest kunagi pikemalt...

iTry

2010-06-27T13:48:00.007+03:00

Viimase paari nädala jooksul olen hakanud märgatavalt rohkem ropendama. Miks? Noh, olud on sundinud jätma kõrvale oma vana truu mäki ja kasutama mingit täiesti ajuvaba asja isanimega Windows 7.Siia nüüd kolm rida roppu sõimu.Olen harjunud mugavuse ja iseenesestmõistetavusega ning siis pean ühtäkki hakkama saama millegi täiesti kohmaka ja loogikavastasega. Ja see 7 pidavat olema veel Windowsi

return to the dark side

2010-06-19T21:12:00.003+03:00

Viimasel ajal on ellu tekkinud igasugu inimesi. Tuttavate tuttavaid, töökaaslasi, juhuslikke möödakäijaid, kursusekaaslasi ja pubirahvast. Jälle tajun üsnagi selgelt, kui väsitav on nendega tegelemine. Kõik nõuavad midagi. Tavaliselt veel selliseid asju, mida ma eriti ei taha anda. Enamasti siis aega ja emotsioone. Kaht mu kõige kallimat vara. Kui need nõudmised ühel hetkel üle viskavad, tahaks

sädemetest

2010-06-06T21:43:00.001+03:00

Sain just kommentaari, et me in heavy make-up. Võta nüüd kinni...

mina ise

2010-06-06T15:02:00.002+03:00

Olen iseseisev. Ma ei ole üks nendest tüdrukutest, kes on 14. eluaastast alates suhetes ja seetõttu harjunud kellestki sõltuma. Mkm. Mina ei ole selline. Arvestan ainult iseendaga. Seda nii puhkust planeerides kui kulusid-tulusid lahterdades. Mulle meeldib elada nii, et sõltun vaid iseendast. Minu elu ei olene sellest, kas mees suudab eluasemelaenu maksta või vend tuleb lennujaama vastu. Noh,

väike roheline mehike

2010-05-30T21:37:00.002+03:00

Jälle targem. Avastasin endas ühe omaduse, mida ma eriti ei soovinud näha. Võin olla lootusetult armukade. Ja seda täiesti põhjuseta. Jummala absurdiolukordades. Ennast ka ajab naerma. Kuidas see siis väljenub? Noh, lihtsalt mossitan ja nähvan ilma näiva põhjuseta. Klassikaline naine. Mida kõike... ausõna... Täiesti nõme. Saaks lahti kuidagi sellest. Tõesti ei oleks tarvis.

lihtsad asjad ehk satelliiditüdrukust ja muust

2010-05-30T11:34:00.003+03:00

Üle pika aja istusin ka mina poole ööni üleval ja vaatasin selle lõputu õuduse lõpuni. Mis seal salata- võidulugu on täitsa kena. Nagu Kate Nash laulaks KT Tunstalli lugu. Pole paha, kui tsiteerida klassikuid. Veel meeldis mulle Belgia noormees. Seda juba poolfinaalis. Tuleb mingi suvakas tüüp, suht omapärase häälega, seisab keset lava ja laulab oma loo ära. Ei mingit tarbetut möllu ja siputamist

nimekirjade lummuses

2010-05-23T13:04:00.003+03:00

Kunagi lugesin mingit naistekat, kus minategelaseks oli keegi hilises nooruses naisolevus, kellele meeldis igasuguseid nimekirju koostada. List of people I would like to beat up with fax paper rolls. Ja muud taolist. Igatahes. Mõnikord on nimekirjade koostamisest ka tegelikult kasu. Kui üritad milleski olulises selgusele jõuda, aitab plusside ja miinuste kirjapanemine mõtteid korrastada. Pärast

armastus

2010-05-23T12:44:00.000+03:00

to write or not to write

2010-05-15T08:55:00.003+03:00

Reaalsetest inimestest kirjutamisega on keerulised lood. Ennekõike seetõttu, et varem või hiljem satuvad nad seda lugema ja a) vihastavad, b) solvuvad ja c) ei taha sinuga enam kunagi mingit tegemist teha. Võttes kõike seda arvesse, meeldib mulle mõnikord siiski riskida. Nii et palun juba ette vabandust, kui asjassepuutuvad isikud neid kunagi loevad.Paberil ja blogis on jube lihtne asju südamelt

liikumises

2010-05-08T17:22:00.003+03:00

Moving is living. Tunnen juba jälle, et tahaks edasi liikuda. Ja minu jaoks tähendab see tunne, et tuleb ette võtta kolimine. Igasugused jamad on kuhjuma hakanud, väikesed draamad esile kerkinud. Kõik see tekitab minus reaktsiooni: põgene. Üha enam taban end mõtlemast, et tahaks oma kohta. Mitte nii, et tool on kellegi pärandus ja voodi omaniku armust. Tahaks nii, et ei peaks koguaeg mõtlema, et

ülepeakaela

2010-05-06T09:00:00.002+03:00

Mulle tundub üha enam, et olen täiega sees. Waaay over my head. Kui oskaks seda ainult kuidagi sõnadesse panna. Ja nii me siis istusimegi. Vaikuses. Tema ootas ja mina olin lihtsalt blänk. Üritasin mingeid lauseid genereerida, aga see oli juba eos läbikukkumine. Kuidas on nii, et võin paberil ja ekraanil mida kõike kirja panna, aga artikuleeritud vestlus on välistatud. Noh, vestlus või monoloog.

kuidas ma totaalselt ära armusin

2010-05-02T13:46:00.003+03:00

Ma ei sõida tavaliselt rattaga. See on suht ebamugav ja aeglane liiklusvahend. Pealegi lähevad juuksed lootusetult sassi ja kurk hakkab valutama. Sellel nädalavahetusel tabas mind aga armastus esimesest silmapilgust. Pigem küll puudutusest kui pilgust. Viibisin ühes looduskaunis kohas, kus oli pakutud võimalus rentida ratas ja siis sellega ringi tuhiseda. Et raskem liiklus praktiliselt puudus,

ilu nõuab ohvreid.... ja milliseid veel!

2010-04-28T21:12:00.003+03:00

Et rannahooaeg läheneb pöörase kiirusega ja seelikud muutuvad aina lühemaks, otsustasin ka mina end tavapärasest enam kasida ja muuta oma naha enneolematult siledaks. Kuna on rasked ajad, otsustasin selle eesmärgi saavutamiseks rakendada erinevaid jaekaubanduses leiduvaid produkte. Nii otse tuubist kui patareide jõul. Igatahes. Ei osanud mina ette näha, et see teekond on täis lõputuna näivaid

tsipake veel...

2010-04-25T20:05:00.003+03:00

Ei jõua puhkust ära oodata. Konkreetselt. Elu kisub lihtsalt nii kiiva praegu. Käriseb igast otsast. Aja- ja rahapuudus on hirmsad asjad. Kõik kulub sellele, et lihtsalt kuidagi hakkama saada. Ääretult nüri. Ma ei loe enam lehti ja raamatuid. Ei vaata filme ja uudiseid. Ei tee sporti ja ei käi sõpradega väljas. Vanemad olen ka unarusse jätnud. Viimase pärast on eriliselt piinlik. Kaamera istub

why bother

2010-04-18T12:07:00.003+03:00

Olen ka varem korduvalt mõtisklenud, et olen selles inimsuhete värgis sama osav kui poolakad lennukijuhtimises. Ei no ikka tõsiselt sakin. Olen nagu tüüpiline põhjamaine mees. Kui oleks tarvis oma tundeid kuidagi sõnadesse panna, siis ei tule kohe mitte midagi. Ja see on nõme, sest paraku inimesed ootavad, et sa neile kõik puust ja punaseks teeksid. Mina nii ei oska. Lihtsalt ei oska end õigesti

mida kõike...

2010-04-16T19:38:00.003+03:00

Ma ei sõida enam bussiga. Ei kujuta ette, kuidas see küll välja nägema hakkab, aga bussiga mina enam sõita ei taha. Miks? Sest mulle on käesoleva nädala jooksul kaks korda kättpidi kallale tuldud. Ja ma ei norinud tüli. Istusin/seisin täitsa kenasti vaikselt omaette. Siiamaani sinikad küljes. Ja mina olen veel üsnagi tough cookie. Ei heitu just väga kergesti, ei kaota pead. Aga nõme on! Eriti

kasutatud kirjandus

2010-04-11T14:53:00.004+03:00

Läbinisti naiselik pühapäev. Pesen, kuivatan ja triigin pesu. Söön liitri jäätist. Loen Marie Claire'i. Vaatan Oprah't. Ühesõnaga, igast august tuleb ilu- ja suhtenõu. Tavaliselt lihtsalt muigan ja lähen edasi. Aga täna pani mõni asi isegi mõtlema. Vägagi igava ja klišeena mõjuva pealkirjaga lugu "Kuidas leida mees, kes mõjuks sulle hästi?" osutus üllatavalt asjakohaseks ja mõtlemapanevaks.

üks ilus poisslapsenimi

2010-04-04T11:44:00.002+03:00

Olen vist tõeline friik. Miks? Sest mul ei olegi veel oma planeerimata/sündimata lastele nimesid välja mõeldud. Nagu ma aru saan, siis igal täie mõistuse juures oleval naisel on valitud vähemalt 3 nime poisslapsele ja samapalju tüdrukule. Ja nad on seda oma elukaaslastega pikalt arutanud. Elukaaslase puudumisel loomulikult sõbrannadega. How scary is that? Ma räägin praegu minuealistest inimestest

not you, me

2010-04-03T12:20:00.003+03:00

Ma vihkan seda osa. Seda, kus ma pean kellegi südame murdma. See sakib, kui sul pole sellest inimesest päriselt ükskõik. Oleksin väga rahul, kui saaksin teda sõbraks nimetada, kuid paraku läksid asjad teistmoodi. Ja nüüd pean leidma võimaluse alustada monoloogi lausega: "kuidas seda nüüd ilusti öelda..."Seda sama lauset olen kasutanud juba üsnagi palju ja see töötab. Sest see on aus. Ma tõesti

keerad sina kella või keerab kell sulle?

2010-03-28T14:04:00.002+03:00

Kaks korda aastas pööratakse mu elu peapeale. Olen üks neist vähestest(?), kes ei vaja ärkamiseks mingit kõlli ega pininat. Kaks minutit enne õiget aega teen lihtsalt silma lahti. Mugav. Peale kellakeeramist läheb kogu mu elurütm kapitaalselt peesse. Vähemalt nädal aega panen täiega mööda. Ja see ajab närvi. Seekord oli asja juures kõige valusam see, et unustasin selle keeramise üldse ära.