uus

Seekord ei oskagi kuidagi alustada. Aastat siis. Nagu ei osanud ka eelmist lõpetada. Aega oli, aga seda viitsimist endasse vaadata ei olnud. Kuidagi tühi tunne oli. Ei toimunud möödunud aastal justkui midagi erilist. Tuli kevad, läks suvi ja algas pikk lõputu sügis. Kuskile sinna vahele mahtusid paar suvist sauna, üks hea kontsert ja pikalt põnevust jalgpalli seltsis. Aga siiski on tunne, et nagu ei olnudki miskit. Ei kolinud, ei lõpetanud kooli, ei astunud uude sisse, et vahetanud töökohta. Number vahetus, ent muud ei midagi. Tühi aasta.
Igatahes, sellele võib nüüd joone alla tõmmata.
Maailmalõpuaasta 2012 jõudis siis lõpuks kohale. Ah, et mida arvan mina sellest lõpust? Noh, sügavalt pohhui on. Pole midagi kaotada, pole miskit võita. Lendab see maailm pauguga õhku või löriseb tühjaks nagu lahtipääsenud õhupall, vahet pole. Enesekeskse inimesena keskendun ikka sellele, mida sel aastal mulle pakkuda on. Jällegi mitte midagi. Kooli ei lõpeta, töökohta ei vaheta, tõenäoliselt ei koli ka. Puhkuseks raha ei ole. Seega järjekordne tühi aasta. Totaalselt perspektiivitu. Oodata oskan ainult head ilma. Üle pika aja hakkan tõenäoliselt puudust tundma materiaalsetest väärtustest. Kogu see vireleva tudengi saaga võiks juba vaikselt läbi saada ja päris elu pihta hakata. Kunagi oli ju illusioon, et lõpetan ülikooli ja lähen tööle ja siis tulevad pudrumäed ja kogu see muu jura otsa. Mnjah. Ülikooli on juba korduvalt lõpetatud, erialane töö ka ammu hangitud, ent sellist vaesust ja virelemist pole juba ammu näinud. Oleks seda kõike vaid ette teadnud. Kuradile need kõrgharidused, raisk. Küüsi ja blonde juukseid tuleb hoopis kasvatada, mitte ajusid. See on mulle küll selles akadeemilises kaadervärgis selgeks saanud. Inner beauty is for ugly people.
Aga mis siis ikka. Ehk läheb miskit paremaks. Kogemata. Head uut...