üle-ala

Kurat, ei viitsi enam igasugu idiootidega jageleda. Miks ma pean cum laude magistrile kümme korda seletama, kuidas ta midagi tegema peab? Ja siis ei saa ta ka mitte sendi eest aru, miks ta neid asju teeb. Lihtsalt ei jõua kohale.
Viimased päevad olen tööl stabiilselt istumisega tegelenud. Just nimelt istumisega. Sest ressursse ei ole, et miskit targemat teha. Üks asi on see, et palgad on nirud, aga ei ole ju mõtet tegeleda mingi täiesti perspektiivitu juraga, kui saaks paremini. Ja paremini saaks siis, kui oleks raha ja ajudega inimesi. Ma ei talu seda, kui pean teiste järgi ootama. Kui nemad peavad millegagi enne valmis saama, et mina saaksin selle vahetulemusega edasi minna. Aga kui mina hommikul tööle lähen, on nende aknad pimedad. Seega ei tegele nad seal mitte mulle vajalike asjadega. Kurat. Ma ei kannata sellist mökutamist. Eriti kui nii suured rahad on mängus. Rahad ja minu karjäär. Või mis selles alles on... Aga üldiselt kirjeldab minu olukorda ikka kõige paremini mu kohvikruus.