Nüüd uue aasta algusega proovisin taaskord leida endas seda kindlameelsust. Ja tuleb tunnistada, siiamaani töötab. Ehk on asi ka selles, et igav jooneline märkmik (olgu ta nii kena kui tahes) on asendunud hoopis põnevama versiooniga, mis iga kord meeli köita suudab. Või siis täpsemini - oskab alati aju nii kokku jooksutada, et peale pikka päeva ei saa enam essugi aru. Kogu protsessi muudab hõlpsamaks ka korralik kirjutusvahend. Mulle meeldib kirjutada raske pliiatsiga. Tunda, et selle jupid on usaldusväärsed ja lisavad kirjutatule justkui kindlust. Niimoodi jääd ehk ise ka seda jura uskuma, mis sinna kritseldad. Ja oleme ausad - 30-eurine pastakas sunnib sind ikka oluliselt ilusamat käekirja harrastama. Lugeda ei viitsi ma neid kirjutisi vast kunagi, ent vähemalt annab mu väga lihtne päevik võimaluse mõnikord õhtuti pastaka järele haarata ja neid paari rida kirja pannes natuke endasse vaadata.
0 arvamust:
Postitage kommentaar