üks

Seekord tahaksin natuke rääkida sellisest asjast nagu ainsa lapse sündroom. Ma ei ole seda täheldanud mitte ainult enda puhul, vaid ka paljude tuttavate juhul, kes on samuti kasvanud õdede-vendadeta või kelle on nendega suur vanusevahe. 

Üksikud lapsed kasvavad teistmoodi inimesteks. Ja vastab tõele, et takes one to know one.

- "Sa oled vist ainus laps, jah?"

- "Olen küll. Kust sa seda teadsid?"

Üks olulisemaid tundemärke on see, et meil ei ole kunagi igav. Oleme harjunud iseenda head seltskonnas viibima ja leiame alati tegevust. Kui me oleme üksi kodus, ei tunne me end ebamugavalt, pigem valdab meid rahu ja oskame neid hetki nautida. Ka ei ole meil kombeks inimeste külge klammerduda. Oleme harjunud iseseisvalt hakkama saama ja ei tunne vajadust kellegi järele. Meil on igal suvalisel ajahetkel peas mustmiljon mõtet. Üks huvitav tunnus on ka see, et me pole tihti harjunud, et meid nimepidi kutsutakse. Mina näiteks ei reageeri alati, kui keegi mind eesnimepidi hüüab. Kasvades viibis peale meie ruumis veel tavaliselt üks inimene ja ei olnud vajadust nimede kasutamiseks. Kellel sa ikka vahet teed? Kui kaks inimest on toas, siis enamasti kulgeb vestlus nende vahel ja kõiksugu pöördumisi pole tarvis. 

Aga jah, tõsi ta on, et meid määratlevaks tunnuseks on ikka see, et naudime üksiolemist ja iseenda head seltskonda. Meil ei ole igav, sest oleme terve elu harjutanud oma elavas mõttemaailmas orienteerumist. 

Tihti arvatakse, et oleme millestki oluliselt ilma jäänud, kuna kasvasime üksi. Mina seda ei usu. Ma olen väga rahul sellega, et sain lapsepõlves nautida vabadust ja tähelepanu, et mul oli võimalik iseseisvalt inimeseks kasvada ja mitte iga päev teistega võistelda ning lasta end ühiskonna vormi järgi voolida. Iga kell oli aias ja vanalinnas müttamine parem kui lasteaias mingite riitaardidega mässamine. 

Miskipärast näeb Google otsing sõna "alone" väga melanhoolselt: