reede, 9. märts 2012
klapid ja tropid
Ma tahan kõrvaklappe. Massiivseid, täiesti hiiglaslikke kõrvaklappe. Võiksid veel olla tulukestega või helendavad. Just. Võib-olla siis saaksid inimesed aru, et ei ole vaja tulla mulle oma muresid kurtma, kui ma parasjagu ülisüvenenult tööd teen.
esmaspäev, 5. märts 2012
Läbi?
Alguses mõtled, et asi on ravimites. Või mingis totakas hetkeemotsioonis. Või lihtsalt naiselikult heitlikus meeles. Aga kui see kordub, üha tihemini. Ja siis saab valdavaks. Ühtäkki tajud, et enam nii ei saa. Ei jaksa ja ei taha. Nii ei ole kellegi suhtes aus.
Mida teha, kui armastus saab otsa? Kui sa ei jaksa enam nahast välja pugeda, et meeleheitlikult suhte säilimise nimel pingutada? Kui inimene, kellega enne tundsid end mugavalt ja rahulikult, on tasapisi võõraks jäänud?
Kui armastus saab otsa...
Ja ma ei mõtle siin armumise staadiumi möödumist. Märksa hullem on see, kui sa lihtsalt enam ei hooli. Ei hooli sellest, kas olete koos või enam mitte. Ja see mittehoolimine ei tee isegi haiget, jätab lihtsalt tuimaks. Kuidas on võimalik, et armastus niimoodi otsa saab?? Kas see käibki siis nii lihtsalt?
Et täiesti ootamatult hakkad korterikuulutusi sirvima ja kalkuleerid külmalt erinevaid variante.
Mida teha, kui armastus saab otsa....
l.o.v.e.
"Love is a temporary madness. It erupts like an earthquake and then subsides. And when it subsides you have to make a decision. You have to work out whether your roots have become so entwined together that it is inconceivable that you should ever part. Because this is what love is. Love is not breathlessness, it is not excitement, it is not the promulgation of promises of eternal passion. That is just being "in love" which any of us can convince ourselves we are. Love itself is what is left over when being in love has burned away, and this is both an art and a fortunate accident. Your mother and I had it, we had roots that grew towards each other underground, and when all the pretty blossoms had fallen from our branches we found that we were one tree and not two."
-Louis de Bernières
tehnilised näitajad
Kui asud läpakat ostma, siis viid end kurssi kõiksugu oluliste numbritega. Uurid välja, palju sul on RAMi vaja ja milline peaks olema ekraani resolutsioon. Ja oma ostuotsuse teed just nende numbrite põhjal. Sest sülearvuti on ju suur osa igapäevasest elust ja askeldustest. Kasutad seda ju praktiliselt kogu aeg.
Jah, sellistesse tehnilistesse näitajatesse süveneme ikka päris põhjalikult, sest need mõjutavad oluliselt kasutamismugavust ja valesti valitud parameetrid sunnivad meid veel aastaid kiruma, et nii halb otsus sai tehtud.
Kuidas me suhtume aga teistesse igapäevaselt olulistesse asjadesse? Kas süveneme ka nendesse numbritesse samasuguse usinusega? Siinkohal ei mõtle ma matkasaapaid või mikserit. Ma räägin toidust. Kui süviti vaevume minema nendesse numbritesse, mis pakenditel kirjas? Kas viitsime teha samasugust taustauuringut kõige selle kohta, mida endal iga päev näost sisse ajame?
Oleme ausad, peaaegu keegi ei tee seda. Ja selle tulemusena olene väsinud ja tülpinud ja uneprobleemidega ja kehva naha ja tuhmide juustega ja pekised ja kahtlaste punaste laikudega. Ja süüdistame stressi ja saastunud õhku ja mida kõike veel.
Olin juba liiga kaua maadelnud kõigi nimetatud muredega. Erialainimesena muidugi teadsin, et ega mu toitumine just suurem asi ei ole, aga lihtsalt ei leidnud aega end käsile võtta. Kuna aga organism andis juba mitu päeva suurt punaselt vilkuvat häirekella, siis otsustasin, et nii enam ei saa. Miskit peab muutuma.
Ühesõnaga, elimineerisin oma igapäevasest menüüst kõik jura. Ja asendasin selle sita roheliste smuutidega. Kes oleks võinud arvata, et brokkoli + spinat + kurk + kiivi + linaseemned on tegelikult täitsa nämma kombo?
Enivei, eksperimenti iseendaga on alustatud, eks varsti paistab, kas sellel ka mingi mõju on. Kui oled ära vaadanud Food, Inc.'i ja Jamie Food Revolution'i (peaksid olema kõigile kohustuslik kirjandus), siis lihtsalt ei taha enam neid high fructose corn syrup'it ja teadmata päritoluga lihatooteid sisse ajada. Oluliselt lihtsam, tervislikum ja vähem süümekaid põhjustav on minna turule, osta kohalikke vilju, mune ja liha, kui ajada sisse kõiksugu ebamäärase päritoluga saasta, mille tootmisprotsessi võid vaid vaevu aimata.
Jah, sellistesse tehnilistesse näitajatesse süveneme ikka päris põhjalikult, sest need mõjutavad oluliselt kasutamismugavust ja valesti valitud parameetrid sunnivad meid veel aastaid kiruma, et nii halb otsus sai tehtud.
Kuidas me suhtume aga teistesse igapäevaselt olulistesse asjadesse? Kas süveneme ka nendesse numbritesse samasuguse usinusega? Siinkohal ei mõtle ma matkasaapaid või mikserit. Ma räägin toidust. Kui süviti vaevume minema nendesse numbritesse, mis pakenditel kirjas? Kas viitsime teha samasugust taustauuringut kõige selle kohta, mida endal iga päev näost sisse ajame?
Oleme ausad, peaaegu keegi ei tee seda. Ja selle tulemusena olene väsinud ja tülpinud ja uneprobleemidega ja kehva naha ja tuhmide juustega ja pekised ja kahtlaste punaste laikudega. Ja süüdistame stressi ja saastunud õhku ja mida kõike veel.
Olin juba liiga kaua maadelnud kõigi nimetatud muredega. Erialainimesena muidugi teadsin, et ega mu toitumine just suurem asi ei ole, aga lihtsalt ei leidnud aega end käsile võtta. Kuna aga organism andis juba mitu päeva suurt punaselt vilkuvat häirekella, siis otsustasin, et nii enam ei saa. Miskit peab muutuma.
Ühesõnaga, elimineerisin oma igapäevasest menüüst kõik jura. Ja asendasin selle sita roheliste smuutidega. Kes oleks võinud arvata, et brokkoli + spinat + kurk + kiivi + linaseemned on tegelikult täitsa nämma kombo?
Enivei, eksperimenti iseendaga on alustatud, eks varsti paistab, kas sellel ka mingi mõju on. Kui oled ära vaadanud Food, Inc.'i ja Jamie Food Revolution'i (peaksid olema kõigile kohustuslik kirjandus), siis lihtsalt ei taha enam neid high fructose corn syrup'it ja teadmata päritoluga lihatooteid sisse ajada. Oluliselt lihtsam, tervislikum ja vähem süümekaid põhjustav on minna turule, osta kohalikke vilju, mune ja liha, kui ajada sisse kõiksugu ebamäärase päritoluga saasta, mille tootmisprotsessi võid vaid vaevu aimata.
esmaspäev, 27. veebruar 2012
esmaspäev, 20. veebruar 2012
laupäev, 4. veebruar 2012
hind ja väärtus
Kuidas saada aru, et elus on asjad ikka kapitaalselt valesti? No näiteks siis, kui termomeeter näitab -21 ja sina otsustad tööle minna. Laupäeval. Üks põhjus on muidugi see, et on vaja tööd teha. Aga veel hullem on see, kui lihtsalt ei oska oma eluga muud peale hakata. Puhkepäev, kodus soe ja külmik muffineid täis. Ja sina lähed tööle! Paneb mõtlema...
Kõik valikud on tegelikult vabad ja miski ei takista oma ajaga midagi mõistlikku ette võtmast. Kui vaid teaks, mis see mõistlik on. Ei peagi mõistlik olema, võib ka lauslollus olla. Aga praegu tunnen end lihtsalt suure õnnetusehunnikuna, kes ei saa mitte millegagi hakkama ja ei oska isegi kõige pisematest asjadest rõõmu tunda. Enne olid väikese inimese väikesed rõõmud, nüüd pole neidki.
Ma ei näe enam oma sõpru, kuna neil on targematki teha. Või siis noh, ka nemad on kaua tööl. Või elavad kuskil provintsis. Ma ei näe enam isegi oma perekonda, mis teeb eriti õnnetuks. Ei näe oma kasse. Sest ka nemad on kuskil kaugel derevnjas. Ja teatavasti olen mina vist viimane inimene (vähemalt oma tutvusringkonnas), kellel ei ole autot. Mina olen see, kes ei oma neljarattalist sõpra, kes elab endiselt üürikorteris ja sööb ikka veel kiirnuudleid. Ja tõesti, ongi selline tunne, et ma olen ainus, kes ei suudagi sellest neetud "vaese tudengi"sildist lahti saada.
Kunagi oli elu lihtne. Maksid üüri ära ja ülejäänud raha jäi elamiseks. Selle elamise all ma siis mõtlen suvalist jaotust ilusate asjade, söögi, joogi, väljaskäimise ja reisimise vahel. See jaotus oli täpselt selline, nagu parasjagu tarvis. Ootamatud kulutused olid stiilis saabas läks katki või silmatilku oli vaja. Sellised paarsada krooni kulutused. Nüüd läheb telefon katki või härra autol kukub mingi jupp küljest ära, 100 eurot, 650 eurot... Sellised on summad nüüd. Ja siis vaatad oma krediitkaardisaldot, mis juba mõnda aega punases. Ja mõtled, et odavam oleks vist tõesti endale ots peale teha. Alati kui tuleb see hetk, et rahaasjad hakkavad enam-vähem korda saama, tuleb mingi hull nätakas, mis eelarvesse augu sisse lööb.
Ja siis vaatad oma töögraafikut. Naiss. Igasugune eluisu kaob. Aga vähemalt on töö ainus asi, millele ma ei pea peale maksma.
Ei oska enam lõbutseda, sest kohe kui mõtlen mingi tegevuse peale, hakkan arvutama palju see mulle maksma läheb. Vanematele külla - rongipiletid. Sõbrannaga kohvile - kook + tee. Kinno - kurat, piletid. Loomaaeda - ouch. Reisile - olete vist hulluks läinud?! Mõte töötab ainult numbrites. Sest kõik maksab.
Aga et tööjuures ei pea kuuma vee eest maksma, siis lähen võtan nüüd ühe tee...
Kõik valikud on tegelikult vabad ja miski ei takista oma ajaga midagi mõistlikku ette võtmast. Kui vaid teaks, mis see mõistlik on. Ei peagi mõistlik olema, võib ka lauslollus olla. Aga praegu tunnen end lihtsalt suure õnnetusehunnikuna, kes ei saa mitte millegagi hakkama ja ei oska isegi kõige pisematest asjadest rõõmu tunda. Enne olid väikese inimese väikesed rõõmud, nüüd pole neidki.
Ma ei näe enam oma sõpru, kuna neil on targematki teha. Või siis noh, ka nemad on kaua tööl. Või elavad kuskil provintsis. Ma ei näe enam isegi oma perekonda, mis teeb eriti õnnetuks. Ei näe oma kasse. Sest ka nemad on kuskil kaugel derevnjas. Ja teatavasti olen mina vist viimane inimene (vähemalt oma tutvusringkonnas), kellel ei ole autot. Mina olen see, kes ei oma neljarattalist sõpra, kes elab endiselt üürikorteris ja sööb ikka veel kiirnuudleid. Ja tõesti, ongi selline tunne, et ma olen ainus, kes ei suudagi sellest neetud "vaese tudengi"sildist lahti saada.
Kunagi oli elu lihtne. Maksid üüri ära ja ülejäänud raha jäi elamiseks. Selle elamise all ma siis mõtlen suvalist jaotust ilusate asjade, söögi, joogi, väljaskäimise ja reisimise vahel. See jaotus oli täpselt selline, nagu parasjagu tarvis. Ootamatud kulutused olid stiilis saabas läks katki või silmatilku oli vaja. Sellised paarsada krooni kulutused. Nüüd läheb telefon katki või härra autol kukub mingi jupp küljest ära, 100 eurot, 650 eurot... Sellised on summad nüüd. Ja siis vaatad oma krediitkaardisaldot, mis juba mõnda aega punases. Ja mõtled, et odavam oleks vist tõesti endale ots peale teha. Alati kui tuleb see hetk, et rahaasjad hakkavad enam-vähem korda saama, tuleb mingi hull nätakas, mis eelarvesse augu sisse lööb.
Ja siis vaatad oma töögraafikut. Naiss. Igasugune eluisu kaob. Aga vähemalt on töö ainus asi, millele ma ei pea peale maksma.
Ei oska enam lõbutseda, sest kohe kui mõtlen mingi tegevuse peale, hakkan arvutama palju see mulle maksma läheb. Vanematele külla - rongipiletid. Sõbrannaga kohvile - kook + tee. Kinno - kurat, piletid. Loomaaeda - ouch. Reisile - olete vist hulluks läinud?! Mõte töötab ainult numbrites. Sest kõik maksab.
Aga et tööjuures ei pea kuuma vee eest maksma, siis lähen võtan nüüd ühe tee...
neljapäev, 2. veebruar 2012
iRead
Täna ma teen pisikese kokkuvõtte sellest, millega ma oma igapäevaseid vabu hetki sisustan. Ehk siis millega ma tegelen siis, kui keegi kolleegidest ei juhtu mu ekraani nägema. Ja neid hetki ikka tuleb teinekord ette.
Kui juhe on totaalselt koos ja oled viimased poolteist tundi veetnud koosolekul, kus inimesed tegelevad ainult üksteise väljavihastamisega, ei aita miski paremini pingeid maha võtta kui 9gag. Puhast kulda voolab ojadega, segatuna šampanja ja pannkookidega. Et ainult ülemus ei näeks...
Unistada meeldib mulle ka. Selleks on tore kasutada Etsy't. Ja siis mõtled, et ei ole ju ise ka puukäsi, võiks ka miskit endale õmmelda või nii. Aga siis vaatad oma pungil täis kalendrit ja tõstad selle mummulise seeliku õmblemise plaani sujuvalt kuskile juunisse.
Ülirõõsa ja rõõmus on HelloGiggles. Naistelt naistele. Igasugu värki. Lihtsalt meeldib.
Siis on muidugi terve rida blogisid. Pea iga päev vaatan kindlasti Danielle'i ajaveebi. Esiteks muidugi sellepärast, et igal teisipäeval riputab ta seinale tätoveerimisteemalise postituse, mis on enamasti inspiratsioonist punnis. Ja tädi on ise ka super lahe ja teeb ilusaid pilte.
Katie meeldib ka. Ja kleiditšikk.
Ja kindlasti The Cool Hunter. Kerid ja vaatad, vauuu.
Tundide kaupa võib poole ööni Flickr'it värskendada.
Lõputut toidublogide rida ma küll ei viitsi siia kirja panna. On eestikaid ja väljamaiseid. Lõunale tihti ei jõua, ent kuna olen totaalne kõhu ori, siis vaatan vähemalt pilte ja fantaseerin. Kellele porr, kellele koogid.
Kui juhe on totaalselt koos ja oled viimased poolteist tundi veetnud koosolekul, kus inimesed tegelevad ainult üksteise väljavihastamisega, ei aita miski paremini pingeid maha võtta kui 9gag. Puhast kulda voolab ojadega, segatuna šampanja ja pannkookidega. Et ainult ülemus ei näeks...
Unistada meeldib mulle ka. Selleks on tore kasutada Etsy't. Ja siis mõtled, et ei ole ju ise ka puukäsi, võiks ka miskit endale õmmelda või nii. Aga siis vaatad oma pungil täis kalendrit ja tõstad selle mummulise seeliku õmblemise plaani sujuvalt kuskile juunisse.
Ülirõõsa ja rõõmus on HelloGiggles. Naistelt naistele. Igasugu värki. Lihtsalt meeldib.
Siis on muidugi terve rida blogisid. Pea iga päev vaatan kindlasti Danielle'i ajaveebi. Esiteks muidugi sellepärast, et igal teisipäeval riputab ta seinale tätoveerimisteemalise postituse, mis on enamasti inspiratsioonist punnis. Ja tädi on ise ka super lahe ja teeb ilusaid pilte.
Katie meeldib ka. Ja kleiditšikk.
Ja kindlasti The Cool Hunter. Kerid ja vaatad, vauuu.
Tundide kaupa võib poole ööni Flickr'it värskendada.
Lõputut toidublogide rida ma küll ei viitsi siia kirja panna. On eestikaid ja väljamaiseid. Lõunale tihti ei jõua, ent kuna olen totaalne kõhu ori, siis vaatan vähemalt pilte ja fantaseerin. Kellele porr, kellele koogid.
teisipäev, 31. jaanuar 2012
siia kaks rida pealkirja
Minu poole pöördutakse viimasel ajal kõiksugu probleemidega. Küstakse nõu, uuritakse, milline lahendus oleks parim. Ma suudan neile inimestele otsa vaadata ainult tühja pilguga, mis ütleb "ignore". Ei oska enam kuidagi suhtuda nendesse igapäevastesse pseudomuredesse. Kui sa tahad teada, milles tsükloheksamiidi lahustada, siis palun, guugelda. Mul on oma elu ka. Tegelikult küll riismed sellest elust, ent siiski.
Olen suht meeleheitlikult üritanud nendes riismetes korda luua ja natukenegi end elule tagasi võidelda. See on aga ülimalt keerukaks osutunud. Mõtlesin oma menüüd muuta, lisada sinna rohkem rohelist ja visata välja kogu suhkru. Tempo on aga selline, et jõuan energiat manustada vaid šokolaadist ja kartulisalatist. Lootsin, et hakkan taaskord rohkem trenni jõudma. Mnjah, tänaseks olen küll pilateses kirjas, ent seal pingutan ma kõhulihaste asemel ikka rohkem silmi, mis sujuvalt kinni vajuvad ja unele meelitavad.
Aga vot see on äge:
Olen suht meeleheitlikult üritanud nendes riismetes korda luua ja natukenegi end elule tagasi võidelda. See on aga ülimalt keerukaks osutunud. Mõtlesin oma menüüd muuta, lisada sinna rohkem rohelist ja visata välja kogu suhkru. Tempo on aga selline, et jõuan energiat manustada vaid šokolaadist ja kartulisalatist. Lootsin, et hakkan taaskord rohkem trenni jõudma. Mnjah, tänaseks olen küll pilateses kirjas, ent seal pingutan ma kõhulihaste asemel ikka rohkem silmi, mis sujuvalt kinni vajuvad ja unele meelitavad.
Aga vot see on äge:
Telli:
Postitused (Atom)